Vanemate inimeste kaasamise edendamine

Maskuliinsuse sotsiaalne konstruktsioon on akadeemilises kirjanduses palju tähelepanu pälvinud. Üha põhjalikumad uuringud näitavad, et maskuliinsus ei ole kergesti määratletav (Mackenzie et al., 2017; Huppatz ja Goodwin, 2013; Golding & Foley, 2017), sest soolised tavad nihkuvad ajalooliste narratiivide mõju all, nii nagu ka sotsiaalsete, poliitiliste ja majanduslike struktuuride mõjul (Connell & Messerschmidt, 2005; Creightlion 2010; Creightliégéon). Seetõttu on hegemoniline (üleolekut tunnetav) maskuliinsus sageli esindatud kindlate stereotüüpidena ja struktuurina, mis mõjutab seda, kuidas mehed mõtlevad ja tegutsevad vastavalt enda arusaamale, mida tähendab olla “inimene” (Mackenzie et al., 2017). Nii nagu moodulis 2, kus käsitlesime meeste tööga seotud depressiooni ja enesetapukäitumist, rõhutades vaimse tervise edendamise programmide vajalikkust, osutame siin autoritele, mis rõhutavad vajadust mõista sugu mitmetahulisena, sugu kui suhtelist, mitmemõõtmelist ja sügavalt kontekstuaalset näitajat (Johnson & Repta, 2012).

Sellised soostereotüübid, mis osutavad tugevusele, emotsioonitusele, agressiivsusele, kindlale rollile perekonnas ja vähestele kohustustele igapäevases majapidamises, on muutumas. Paljud õpetlased väidavad, et maskuliinsus muutub „kaasavamaks”, rohkem võrdsust pooldavamaks, mittetraditsiooniliseks ja aktiivseks, aktsepteerides seniseid stereotüüpselt naiselikke omadusi, väärtusi ja tavasid (Anderson, 2009; Mackenzie, et al., 2017; Huppatz ja Goodwin, 2013; Golding & Foley, 2017). Teised aga väidavad, et kuigi loetletud muutused on ilmsed, ei ole need ulatuslikud ja on olukorda mõjutanud liiga vähe, et muuta struktuurselt varjatud soovõimu suhteid. Nad arvavad, et tõepoolest võib minna nii, et varem juurdunud soovõimu suhted säilivad ka neoliberaalses majanduskeskkonnas (Bridges & Pascoe, 2014; Mackenzie, et al., 2017).

Mackenzie kolleegidega (2017, 1225) järeldavad, et „sellised muutused hegemonilistes tavades on aeglased, iseäranis erinevates vanuserühmades, sest need on aja jooksul lükitud sotsiaalsesse struktuuri. Selles kontekstis mõjutab patriarhaalne jõud paljusid mehi (kuigi kindlasti mitte kõiki), et jätkata hegemoonilise maskuliinsuse säilitamisega. Kuigi me ei tohiks arvata, et selline kaasosalus on alati või sageli tahtlik; on see sageli osa vähemteadlikust igapäevaelu elamise vormist (Robertson, 2007). Kõik see ei tähenda, et mehed saavutaksid hegemoonilise jõu, kuid sageli on see kaudne stiimul selle kehastamiseks, kuna see pakub meestele kollektiivseid hüvesid."

Erinevalt naistest, kes osalevad kõige erinevamatel aladel avalikus, era- ja pereelus, toimub meeste õppimine enamasti mitteformaalselt ja avatud keskkondades. Nimelt määrab domineeriv maskuliinne kapital meeste (enese-) tõrjutuse ning nad ei ole sageli valmis sisenema õppimiskogukondadesse (klassiruumid, haridusasutused), mis on tihti ka feminiseerunud. Projektis „Old guys“ läbiviidud uurimused viitavad meesteklubide, Meeste Garaažide ja omavaheliste tegevuste vajadusele ning isegi turvaliste ühiskondlike ruumide järele, kus mehed saavad omavahel sotsialiseeruda (Reynolds et al., 2015). Nii pakuvad nad vastastikust toetust ja saavad ise organiseerida ja ümber määratleda maskuliinset kapitali, et saavutada vanemate meeste mõjuvõim (Hanlon, 2012; Ribeiro, Paúl ja Nogueira, 2007; Carragher ja Golding, 2015; Huppatz ja Goodwin, 2013; Jelenc Krašovec ja Radovan, 2014). Portugalis oli vajadus meeste madala või väga madala hariduse ja kirjaoskuse taseme tõttu kõige tugevam. Kõigis partnerriikides oli meesteklubide vajadus peamiselt tingitud sotsiaalsetest teguritest, eriti vaesusest ja madalatest pensionidest, mis ei võimalda kõrgemat elukvaliteeti.