Teema 1. Üleminekud. Alateemad ja head praktikad

1. Sissejuhatus

Viimastel aastakümnetel on üleminek töölt pensionile Euroopa Liidu (EL) riikides oluliselt muutunud. Pensioniiga kasvab ja inimesed lahkuvad tööhõivest hiljem. Samas ka pensionite väljamaksed muutuvad väiksemaks ja need ei taga enam inimväärset elu. Pensionile jäämine võib inimesele olla murdepunktiks mitmel moel: psühholoogiliselt nähakse seda arenguülesandena, pikemaajalise protsessina ehk kriitilise elusündmusena (Filipp ja Olbrich, 1986). Nende tegevuste kaotus, mille abil inimene ennast seni identifitseeris, võib viia psühholoogiliselt iseenda kaotamisele, nende tegevuste kaotusele, mille kaudu inimene sai enda väärtust tunda ja näidata, ning ka elu tähenduse kaotamisele (Wijngaarden, Leget ja Gossensen, 2015). Eelkõige võib see tuua kaasa olulised kärped inimese biograafias (Schmidt-Hertha ja Rees, 2017). Hoolimata faktidest ja teadustulemustest, ühiskonnaelu selgetest muutustest ning soolise identiteedi ja soolise kapitali ümbermõtestamisest, millele on samuti järjest enam viidatud, leiavad poliitikud ja laiem ühiskond endiselt, et pensionile jäämine ei ole elutähtis või tähelepanuväärne muutus.

Krajnc (2016) tunnistab, et elule uue tähenduse loomine on vajalik töö, et olla hästi valmis pensionile jäämiseks. Vanemate inimeste sundimine sotsiaalsesse ja psühholoogilisse „surma”, mida nad kogevad pärast pensionile jäämist,  võib olla nende jaoks laastav (Krajnc, 2016). Kvantitatiivses uuringus, milles osales üle 2000 saksa päritolu meest ja naist vanuses 50–69 aastat, leiti, et kolm tegurit – rahulolu töökohaga karjääri kõikides etappides, tööülesannete tajumine positiivsena ja kõrge isiklik suhestumine töökohaga – on need, mis määravad pensionile ülemineku tee või siis soovi pensionile jäämist edasi lükata (Schmidt-Hertha ja Rees, 2017). Sama ilmneb ka uuemates üleminekumustrites, millest ühte nimetatakse sildüleminekuks (osalise tööajaga töötamine enne lõplikku pensionile jäämist) ja teist uuskarjääri tegemiseks (uus amet ja karjäär pärast pensioniiga) (Boveda ja Metz, 2016).