Arutelu õpitu üle
Nähtamatud kehad jaa elud
Nähtamatud kehad jaa elud
Minu tutvusringkonnas olevad 60+ mehed on enamuses õnneks nähtavad. Mulle tundub, et inimestel, kellel on ka peale tööelu olnud sotsiaalseid suhteid, kohanevad paremini ka pensionile jäämisega. Enamus töötab edasi täis- või väiksema koormusega, mõned on olnud pensioniea kätte jõudes õnnelikud, et saavad lõpuks ometi hakata "endale" elama. Probleeme on tervisemurede tunnistamisega, füüsilise võimekuse langemisega suureneb närvilisus (tahaks teha, aga ei saa ju!). Mulle tundub, et hakkab juba ilmnema väike põlvkondade vahe - paar minu tuttavatest on saanud varem pensionile tervist kahjustava töö tõttu. Nemad on aktiivsed ja otsivad suhtlemisvõimalusi.
Et vanemaealistel kaob sugu, eriti med süsteemis ja hoolekandeasutustes, on küll kurb. Käin kord nädalaas hooldekodus dementsusega inimesi aktiviseerimas. Osakonnas on 13 kohta, tavaliselt on seal 1-2 meest, kohanemine uue arusaamatu olukorraga on kõigile keeruline.
Re: Nähtamatud kehad jaa elud
Olen Tiiuga nõus, et suhtlemine, olemasolev suhtlusvõrgustik on määrava tähtsusega ja ka üks komponentidest, mis on seotud vaimse tervisega. Mida laiem on suhtlusvõrgustik, seda aktiivsemad ollakse. Just eile suhtlesin ühe 70.aastase prouaga, kes ütles, et temal ei ole küll aega käia päevakeskustes jm taolistes kohtades. Tal on palju hobisid, mis võtavad kogu aja. lisaks lastelastega tegelemine.